Ainuke tunne, mis mind praegult valdab on see, et lõpp on kohe-kohe käes. Ma olen omadega nii läbi ja ei jaksa enam. Eile käisime Tartus, kus meil oli B-klassiga 2 mängu. Esimene mäng oli Pärnuga, mille seis jäi 81:18, võidu võtsime loomulikult ära. Kõik olid väga tublid ja eriti kiidaks pisikesi. Teine mäng oli koduvõistkonna vastu ehk siis Tartu. Üks kohtunikest tõsiselt ei sallinud mind ja võttis kõik sellised asjad vigadeks, mis tegelikult polnud vead. Kõik see lihtsalt sellepärast, et ma panin ühele koppa ja ta võttis selle veana ära, ütlesin talle, et see oli ilus kojusaatmine mitte mingi viga. Ta tundis ennast vist solvatuna, kuna leidsin ennast 3nda veerandi keskel istumas pingilt viie veaga. Mäng oli pingeline aga lisaajal võitsime 6ga. Lootsin, et mu peavalud on kadunud aga kus sa sellega. Tagasi sõites pea tahtis lõhkeda ja minu nö tugevamad rohud ka ei aidanud. Ennem magamaminekut võtsin oma õige valuvaigisti shoti sisse ja üritasin uinuda. Ilmselgelt ei tulnud sellest ka midagi välja. Öösel ärkasin pidevalt üles, ajataju oli täiesti kadunud. Õnneks oli padja kõrval päästvad salvrätikupakid. Hommikul issi keelas mul kooli minna ja homne Andrea sünnipäev jääb ka arvatavasti. Üritan siiski homme kuidagi välja saada kuna pole oma musirulli näinud peaaegu nädal juba. Plaan oli tegelt juba täna KOJU minna, aga lükkab siis selle homse peale. Praegu sooviks hästi palju peavalu tablette ja rohkelt süüa, siis ma võiksin siin kodus passida. Aga kõige parem uudis on siiski see, et Karru tuleb Pariisi kaasa. Sellest tuleb maaaailma parim trip! Üritan olla positiivne edasi hoolimata haigusest ja väsimusest, musidkallid teile ja olge tublid