Heaven at night

Vaatasin, et eelmisest postitusest peaaegu 2 kuud möödas. Aeg on uue jaoks. 

Selle kahe kuu jooksul olen ma kossu ära lõpetanud. Paljud ei usu seda millegipärast ning küsitakse põhjuseid pidevalt. Mul tekkisid ühel hetkel peavalud, mis olid korvpalli pärast, nagu arstid mulle ütlesid. Eelmises postituses kirjutasin ka, kui jubedalt mu pea valutas peale mänge. Ühel hetkel ei kannatanud seda valu enam välja, olin isegi haiglas ning siis panidki arstid mu valiku ette: kas iga nädal valuvaigistid või lõpetan ära. Siit tulid ka järgmised küsimused: kuidas said ära lõpetada nii lihtsalt/nii lambise asja pärast jätadki kossu/kas sul kohusetunnet pole oma tiimi ees jnee... Ei, mul polnud kerge. Ma olen selle pärast nutnud mitu-mitu-mitu ööd/päeva. Peaaegu iga õhtu võtab pisara silma, kuna mu võistkond on olnud mu pere viimased 5-6 aastat umbes. Nad tähendasid ning tähendavad siiamaani mulle kohutavalt palju ning ma armastan neid kõiki väga. Mis aitas mul otsustada? Natukene mõjutas mind ka treeneri suhtumine. Tulid järgmised kommentaarid nagu: treeneri pärast ei saa siis ära lõpetada vms. Ma ei lõpetanudki puhtalt tema pärast ära, aga te ei kujuta ettegi, kuidas treener mind vaimselt ära kurnas. Ma ei saanud kunagi aru, mida ta mult nõuab ning sain teiste nö sita eest sõimata. Mõistan, et tiimivärk aga minu arvates polnud see normaalne, mis vahepeal platsil toimus. Keegi tegi midagi, mina olin teisel pool platsi ning ikka jäin kuidagi mina süüdi selles. Alguses suutsin sellest kuidagi mööda vaadata, aga ühel hetkel ei suutnud enam. Nüüd, kui ma pole 2 kuud kossus käinud, tunnen ennast poole paremini. Muidugi ma igatsen saalis olemist, põrgatamist, viskamist, mängimist, idaliigasid, nii b- kui ka a-klassi mänge, ma igatsen seda kõike. Ma võitlen igapäev tahtmisega tagasi minna, aga ma suudan endale alati selgeks teha, et see pole mu tervisele hea. Paljud on öelnud, et mine tagasi kossu ja proovi, äkki on nüüd parem. Aga mis mõttega ma hakkan edasi-tagasi käima trenni vahelt? Kui peavalud jälle tagasi tulevad, siis lähen ära ja kui kõik korras, siis lähen tagasi? Sellel pole lihtsalt mingit mõtet. Ma loodan, et peale seda seletust olete te kõik lõpuks aru saanud, miks ma kossust ära läksin. 

Nüüd natuke rõõmsamat juttu ka. Kui korvpall kõrvale panna, läheb mul väga hästi. Koolis on hinded tõusnud ilusti ning mulle tundub, et kõik on tõesti hea. Kuidagi on nii, et oma vabad hetked veedan koos Stinaga, mille üle on mul ainult hea meel. Kell on palju ja enam ma teile ei jaksa kirjutada. Jääge aga huviga ootama järgmist postitust :)

Ainuke tunne, mis mind praegult valdab on see, et lõpp on kohe-kohe käes. Ma olen omadega nii läbi ja ei jaksa enam. Eile käisime Tartus, kus meil oli B-klassiga 2 mängu. Esimene mäng oli Pärnuga, mille seis jäi 81:18, võidu võtsime loomulikult ära. Kõik olid väga tublid ja eriti kiidaks pisikesi. Teine mäng oli koduvõistkonna vastu ehk siis Tartu. Üks kohtunikest tõsiselt ei sallinud mind ja võttis kõik sellised asjad vigadeks, mis tegelikult polnud vead. Kõik see lihtsalt sellepärast, et ma panin ühele koppa ja ta võttis selle veana ära, ütlesin talle, et see oli ilus kojusaatmine mitte mingi viga. Ta tundis ennast vist solvatuna, kuna leidsin ennast 3nda veerandi keskel istumas pingilt viie veaga. Mäng oli pingeline aga lisaajal võitsime 6ga. Lootsin, et mu peavalud on kadunud aga kus sa sellega. Tagasi sõites pea tahtis lõhkeda ja minu nö tugevamad rohud ka ei aidanud. Ennem magamaminekut võtsin oma õige valuvaigisti shoti sisse ja üritasin uinuda. Ilmselgelt ei tulnud sellest ka midagi välja. Öösel ärkasin pidevalt üles, ajataju oli täiesti kadunud. Õnneks oli padja kõrval päästvad salvrätikupakid. Hommikul issi keelas mul kooli minna ja homne Andrea sünnipäev jääb ka arvatavasti. Üritan siiski homme kuidagi välja saada kuna pole oma musirulli näinud peaaegu nädal juba. Plaan oli tegelt juba täna KOJU minna, aga lükkab siis selle homse peale. Praegu sooviks hästi palju peavalu tablette ja rohkelt süüa, siis ma võiksin siin kodus passida. Aga kõige parem uudis on siiski see, et Karru tuleb Pariisi kaasa. Sellest tuleb maaaailma parim trip! Üritan olla positiivne edasi hoolimata haigusest ja väsimusest, musidkallid teile ja olge tublid

Õnnelik

Maarika tungival soovil kirjutan täna öösel postituse. Kas teate, kui vähe on tegelikult vaja õnneks? Mind teeb õnnelikuks, kui ma näen kedagi naeratamas. Kui trennis mängime omavahel ja keegi paneb hea viske sisse või mängib hästi mööda, siis selle üle saad tunda ainult heameelt. Kõige parema tunde tekitab korvpall. See, kui me trennis koos oleme kõik ja mängime ning kõigil hästi läheb, see on parim tunne maailmas! Minul pole vaja peaaegu midagi, et olle positiivne või, et ma naerataksin. Ma lihtsalt olen õnnelik. On ka neid päevi, kus ma olen tõesti kurb ja pole midagi, mille pärast saaks naeratada. Aga need hetked on lühikesed ja nendest saab kiirelt üle. Eh siis minu soovitus teile, kui te kunagi olete kurvad või te ei näe postiivseks-olemiseks põhjust siis rääkige minuga. Uskuge mind, ma panen teid niimoodi naeratama, et te ise ka ei usu ;)
Rääkides sellest, mida olen viimasel ajal teinud. Ainult koondisetrennid üksteise otsa. Täna veetsin aega ka Karru juures, tegime jälle nalja ja palju kino. Olin tubli ning jäin koju ilusti, kui teised läksid kiisumajja. Aga reedel lähme Karmeelaga Tõstamaale loodust nautima, pühapäeval tuleme tagasi. Olge tublid ning eks näis, millal järgmine postitus tuleb :)



PS. OLEN ÕNNELIK

we're awesome

Mul jälle aega pole ning see blogi on nii nagu ta on. Teile kirjutada mul midagi erilist pole, peale selle et kool hakkas ning Maša sõna otseses mõttes tapab meid trennides. Aga elame üle. Praegult passin tumblris, teen midagi mõttekat oma eluga. Saate paar pilti mõnest lahedast, kellega ma olen koos aega veetnud. Ahjaa, septembri lõpus lähme Smorgonni, mis asub Valgevenes. Oh seda rõõmu.

oh seda rõõmu

Ületan ennast ning kirjutan uue postituse. Alates 10.augustist olen pidanud kannatama preili Kurvitsat, kellega koos veetsin nädala mu maakohas ning olen veetnud nädalavahetuse tema juures ööbides. Tõstamaal mängisime õhtuti palju kossu ning lebos-oleks oli meil põhiline. Eile tegime koos Bella ja Gretega Kristelilu üllatuse, kuna tal oli ju siiski sünnipäev. Puhusime roosad õhupallid täis, kirjutasime markeriga igast asju nende peale ja sidusime 14 pulgakommi õhupallide külge, kuna just nii vanaks ta sai. Liikusime neljakesi Pirita jõe lähedale, sättisime oma vesipiibu paika ning nautisime kvaliteetaega. Õhtul liikusime Vabaduse Laulule, sealt lahkusin koos Karruga. Kõndisime Piritalt jalgsi linna ja sealt 18ga Järvele. Magamamine tekitas nii hea tunde, kuna jalad olid väga väsinud ringi kõndimisest. Praegult istun Karmeela rõdul ja joon oma teed, lootuses et ma ei jää täiesti haigeks:)

auguuuust

Mul ei tule see blogipidamine üldse välja, väga väga vabandan selle eest. Mul kas pole aega või pole viitsimist. Eelmisest postitusest on möödas peaaegu kuu aega, selle aja jooksul on mõndagi juhtunud. Olen palju aega oma kallikestega koos veetnud, avastasin Stina enda jaoks jälle ning mu kallis parim sõber suutis Eestisse tagasi jõuda, mille üle mul on ainult hea meel. Kuna on viimane suvekuu, siis peab seda nautima!!!!!!

together forever, plus one more day

Olen hakkanud aru saama, kes on nö päris ja kes mitte ja võin teile öelda nii ausalt kui vähegi võimalik, et need 3 tüdrukut on ühed kõige paremad inimesed üldse. Ja just nendega olen ma viimastel päevadel koos olnudki, lihtsalt vaadake kui ilusad nad on!