Õnnelik

Maarika tungival soovil kirjutan täna öösel postituse. Kas teate, kui vähe on tegelikult vaja õnneks? Mind teeb õnnelikuks, kui ma näen kedagi naeratamas. Kui trennis mängime omavahel ja keegi paneb hea viske sisse või mängib hästi mööda, siis selle üle saad tunda ainult heameelt. Kõige parema tunde tekitab korvpall. See, kui me trennis koos oleme kõik ja mängime ning kõigil hästi läheb, see on parim tunne maailmas! Minul pole vaja peaaegu midagi, et olle positiivne või, et ma naerataksin. Ma lihtsalt olen õnnelik. On ka neid päevi, kus ma olen tõesti kurb ja pole midagi, mille pärast saaks naeratada. Aga need hetked on lühikesed ja nendest saab kiirelt üle. Eh siis minu soovitus teile, kui te kunagi olete kurvad või te ei näe postiivseks-olemiseks põhjust siis rääkige minuga. Uskuge mind, ma panen teid niimoodi naeratama, et te ise ka ei usu ;)
Rääkides sellest, mida olen viimasel ajal teinud. Ainult koondisetrennid üksteise otsa. Täna veetsin aega ka Karru juures, tegime jälle nalja ja palju kino. Olin tubli ning jäin koju ilusti, kui teised läksid kiisumajja. Aga reedel lähme Karmeelaga Tõstamaale loodust nautima, pühapäeval tuleme tagasi. Olge tublid ning eks näis, millal järgmine postitus tuleb :)



PS. OLEN ÕNNELIK